Olen kogenud huvitavaid vabandusi ja selgitusi, kui mulle on ulatatud visiitkaarte. Näiteks selliseid:
- „Oh, see on viimane, mis mul on, vist on peale keemilist puhastust taskusse jäänud!“
- „Ärge pange tähele, et siia tahaküljele on pisut soditud“
- „Vabandust, et see on pisut kulunud ja kõver, peab vist uued laskma tellida“
- „See on mu kolleegi kaart. Minu omad tulevad varsti. Kirjutage minu nimi siia peale“
- „Vabandage, et see on määrdunud, see on vist porilompi maha kukkunud“
- „See on mu eelmise töökoha kaart, kuid mu mobla on sama“
- „Kas ma saaksin selle tagasi? Siin taga on üks number, mida ma vajan!“
- „Vabandust, mul pole kaarti. Meie firma ei raatsi kulutada selle peale raha. Pealekauba võiks nad palka rohkem maksta“
- „Teate, mu meiliaadressi ja telefoninumbreid pole siin peal. Oota kohe, ma kirjutan need välja. Ohsapoiss, siia ei mahugi rohkem. Kuulge, kas teil paberitükikest on?“
Käisin kunagi autosalongis ja müügimees ütles mulle: “Oh, kurrat, mul pole ju kaarti… nad ei tee neid kunagi piisavalt. .. Oodake … ma kirjutan siia lipaka peale…“
Ja nad ootavad, et ma kulutaks nende juured sadu tuhandeid…
Ära igaks juhuks ütle ka midagi taolist:
Klient: „Andke oma kaart, ma ei oska praegu öelda, ma arutan oma naisega“.
Ja sina: „No mis mees sa oled, tallaalune või?“
Või:
„Kui ta teid selle ostu tegemise eest maha jätab, siis olete ilmselt õnnega koos, eks?“
