Koolitaja õudusunenägu

Paar nädalat tagasi kogesin “Koolitaja õudusunenägu”. Ausalt, sa ei taha teada, see oli masendav.
Alustan algusest. Mind tellis kevadel üks rahvusvaheline firma läbi viima müügikoolitust oma Venemaa edasimüüjatele. Koolitus pidi toimuma juulikuus Keila lähedal, osalejad olid Moskvast, Peterburgist, Petrozavodskist ja mujalt Venemaa regioonidest.

Paar nädalat tagasi kogesin “Koolitaja õudusunenägu”. Ausalt, sa ei taha teada, see oli masendav.

Alustan algusest. Mind tellis kevadel üks rahvusvaheline firma läbi viima müügikoolitust oma Venemaa edasimüüjatele. Koolitus pidi toimuma juulikuus Keila lähedal, osalejad olid Moskvast, Peterburgist, Petrozavodskist ja mujalt Venemaa regioonidest. Kokku koos Eesti juhtkonnaga ca 14-15 inimest. Mõeldud, tehtud: leppisime kokku koolituse aja, tegin oma hinnapakkumise ja kõik oligi nädalaga paigas.

LÄHENES KOOLITUSE AEG. Koolitusele eelnevatel päevadel suhtlesin kliendiga, pannes kokku viimast pilti ettevõtte spetsiifikast, et tuleks võimalikult kliendi vajadustele vastav asi. Viimase kõne tegin 6. juulil, et täpsustada üle veel mingid detailid. Kalendris oli mul kenasti kirjas, et koolitus toimub 8. juulil. Valmistusin ülejärgmise päeva väljakutseks, et endast anda maksimumi.

7. juulil ärkasin suht hilja, umbes pool 12 ja nägin vilkuvat telefoni (helin maha keeratud). Klient helistab. Ekraanil paistis 9-t vastamata kõnet ja halba aimates võtsin toru.
“Kus sa oled?” küsis ärritatud klient teisel pool. “Me ootame juba kella 9-st alates, täna pidi ju olema koolitus!”

Mul lõi silme eest mustaks. Kogelesin midagi vastuseks ja vajutasin kõne kinni, et kontrollida kalendrit. Seal oli kirjas järgmine päev, so 8. juuli. Võtsin kiiruga lahti meilivahetuse… ja mul hakkas sees keerama. Koolituse toimumisajana jooksis kõikidest meilidest läbi 7. juuli!

Mine metsa! Ei ole võimalik!! Sellist katastroofi ei ole mul kunagi olnud. Inimesed on tulnud Venemaalt siia, et minu koolitusel osaleda, aga ma vedelen õndsas teadmatuses oma maakodus umbes 150 km kaugusel. See ei ole reaalne!

Helistasin kliendile tagasi. Ta oli morn. Vabandasin siiralt ja südamest ning küsisin, mida me teha saame.
“Ok. Ma mängin siis asjad ümber. Pool päeva on küll raisus ja see lõi meie plaanid täielikult segi, kuid midagi pole teha. Homme kell 9.00 ole kohal.”

Panin toru ära. Käisin nagu psühhopaat umbes tunnikese mööda tuba ringi, peas vasardamas erinevad mõtted: “Mida ma teen? Äkki jätaks ära? Nagunii olen sellise jama kokku keeranud, homne koolitus oleks juba ette ebaõnnestumisele määratud. Tühistan ära? Äkki viin läbi ja klient ei maksagi mulle? Või äkki suhtutakse minusse vaenulikult ja ei mul poleks mõtet koolitust teha? Ei, nii ma siiski ei saa… Metsa, ma pean selle supi igal juhul ära sööma. Mis sest, et teen vene keeles ja see on topeltraske, ma pean oma jõu mobiliseerima ja ära tegema!”

Raske südamega elasin päeva õhtusse. Pole just kõige meeldivam mõelda selle peale, et lähed koolitust tegema inimestele, kes on pool päeva läbi pidanud sind ootama ja kelle suhtumine ei saa kõigi eelduste koheselt olla soosiv. Mina vaataks igal juhul küll sellise koolitaja peale kerge tigedusega.

KOOLITUSE PÄEV.
Hommikul kohtusin koolitusgrupiga. Alustasin sügavate vabandustega. Üks daam, Moskva esinduse juht aga katkestas mind peale kolmandat lauset: “Pole mingit probleemi, juba ainuüksi teie positiivne olek kompenseeris kõik!”

Hmm… polegi nii hull? Kergendatult alustasin koolituse läbiviimisega. Päev läks lennates… ja lõppes totaalse õnnestumisega. Pean tunnistama, et ei olegi nii võimsa emotsiooniga koolituselõppu vist ammu kogenud. Eestis üldjuhul ei kohta seda, et inimesed tuleks sind kallistama, antud juhul aga sain osalejate käest kõvad kiidusõnad, kallistused ja käepigistused. Inimesed palusid mind ükshaaval personaalselt enda jaoks fotole, osad võtsid koolitusmaterjalide peale autogrammi. Kaks meest rääkisid, kuidas nad tahaksid, et ma tuleks nende tuttavate firmadesse Venemaale koolitusi läbi viima, kuna minu stiil ning õpetatavad tehnikad meeldivad neile väga ja et Venemaal läheks see väga hästi peale. Vahetasime kontakte.
Ühesõnaga, uskumatu tagasiside ja eelmise päeva probleemi poleks juskui olnudki.

Peale seda koolitust tellis Eesti tegevjuht mind samasugust closingutehnikate koolitust läbi viima Soome distribuutoritele. Neid tuleb ca 20 inimest ja sellel korral on töökeeleks soome keel. Koolitus on 19. augustil, nii et tuletage mulle igaks juhuks enne meelde, et ma sisse ei magaks :)))

Mida sellest kogemusest oleks aga õppida?

1. Probleemi korral tasub mitte probleemi eirata. Kõige hullem on hakata ära kaduma, klienti või teist inimest ignoreerima jne. Kõik me teeme vigu, kõigil juhtub. Küsimus on selles, mismoodi me suhtume asjasse. Tasub olla aus, avameelne, tunnistada oma viga ja otsida koos kliendiga lahendusi.

2. Kindlasti peab vabandama. Juhul kui klient kannatab sinu või su firma tõttu, siis tuleb vabandada. Vabandamine tuleb kasuks ka siis kui sa pole otseselt süüdi. See võtab maha pinged ja näitab su tugevust ning samas, valmisolekut enesekriitilisuseks. Vabandamine vähendab negatiivset suhtumist ja mõjub palsamina edasisele.

3. Tuleb midagi kompensatsiooniks välja pakkuda. Mina küsisin, et mida me teeme arvega, klient ütles, et koolitus oli väga hea ja temal pretensioone pole. Tegin siiski miinus 10%. See oli minupoolne täiendav vabandus, kuigi otseselt ma ei oleks pidnud seda tegema.

Resümeena või öelda, et igas probleemis peitub võimalus. Kõik me oleme inimesed ja teeme vigu. Kui keerad kliendile mingi jama kokku, siis oskusliku lähenemisega võid sellest saavutada hoopis pikaajalise lojaalse suhte.

Arutelu

  1. jah
  2. andres
  3. Erik
  4. k
  5. Tiiu
  6. Tiit
  7. Külli Peters
  8. TM
  9. Elis
  10. Carmen
  11. Mait
  12. Jen
  13. Jen
  14. Sirje
  15. TIIU
  16. Andrus
  17. Raivo
  18. Ilja
  19. Veikko
  20. Sirtsu
  21. Ilja F
  22. Pille
  23. Agu
  24. Jüri
  25. Age
  26. Maarja
  27. gert
  28. Karuna
  29. Mihkel
  30. erme

Jäta vastus