Libamaakleri lõpp

Objektid, mida maksimaalse kasumiga müüa. Kust neid saada?Rohkem kui 10 aastat tagasi oli Eesti kinnisvaraturg esimesi pöördeid sisse saamas ja minagi otsustasin koos ühe sõbraga sellest pisut osa saada. Tolleks ajaks olime libamaaklerluse korras põhitöö kõrvalt realiseerinud paar korterit, saanud oma esimesed hõlptulud ning leidsime, et miks mitte selle teemaga edasi tegeleda. Meil oli aga vaja häid objekte, mida maksimaalse kasumiga müüa. Kust neid saada? Tutvusime juhuslikult ühe neiuga, kes töötas ühes nimekas ja tänaseni tegutsevas kinnisvarafirmas maaklerina. Tutvustasime talle oma äriideed, mis seisned selles, et tütarlaps võiks meile infot ette sööta, st. head objektide otse meie kätte anda ja jätta kinnisvarafirma mängust välja. Kasumit võiksime jagada.. Tütarlaps nõustus pisut vastumeelselt peale meie pikka veenmistööd. Kokkulepitud päeval läksime temaga kohtuma, lootes saada nimekirja headest diilidest, mida ise siis edasi müüa. Sõitsin oma päevinäinud Hondaga meie infoallika büroo ette ja jäime ootama. Tüdruk tuli välja, äraolev ja ebalev ilme näol ning ütles, et asjad on pisut muutunud. Tahtsime teda juba pommitada küsimustega, et mis värk on, kui meie auto kõrval peatus üks tumedate klaasidega mersu, autost kargasid välja neli mees ning käsutasid meid endaga kaasa. Mul kukkus süda saapasäärde- olime vahele jäänud! Meid viidi tagatreppi mööda mingisse kinnisesse ruumi, kus oli koosolekulaud. Üks poksija näoga tüüp avas demonstratiivselt hõlmad, kus paistis revolvrikabuur ja küsis teistelt vene keeles: „Mis teeme, kas laseme kohe maha?” Firmajuht, paks mees (täna on see mehike poliitik), küsis parastavalt: „Noh, arvasite, et tulete meie kliente virutama? Ei õnnestunud! Mis te nüüd teete?” Istusime vaikides ja oli tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud. Sain aru, et maakler oli kõik ette kandnud, firmajuht oli oma katuse välja kutsunud ja nüüd plaanis meiega arved õiendada. Siis avanes uks ja sisse astus üks mees, kes heitis meile pilgu ja siis hüüatas imestunud ilmel mu sõbrale: „Väike Ints! Mis ajast sa kinnisvaraga tegelema oled hakanud?” Mu sõber vaatas tüübile otsa, irvitas tollele näkku ja vastas midagi, mis mul meeles ei ole. Sisseastunud mees ütles teistele vene keeles: „ Ma arvan, et me võime nemad küll ära lasta, kuna see on minu sõber. Ma usun, et nad enam sellist asja sellele firmale ei tee!” Firmajuhi suhtumine muutus totaalselt, ta muutus sõbralikuks ja vabandavaks ning ütles, et see oli pisikene arusaamatus ja et noh, kui meil on vaja häid objekte, siis saame alati tema poole pöörduda. Mind aga see möla ei huvitanud, tahtsin võimalikult kiiresti sealt ruumist pääseda. Kui välja saime, küsisin oma sõbralt, et kus ta seda selli tunneb.Tuli välja, et see tüüp oligi mu „kuriteokaaslase” vana sõber, kellega koos nad olid metalliajal raha teinud. Tänu temale me pääsesime. Vastasel korral ma ei julge isegi oletada, mis meist oleks saanud… Selle, siiani judinaidtekitava seigaga lõppes minu libamaakleri karjäär.:)

>> Vaata ka teisi müügi õuduslugusid

Jäta vastus