Kui veel hiljaaegu oli rahvuslikuks hasardiobjektiks kinnisvarahindade kasvunumbri ennustamine, siis nüüd on see asendunud vastupidise majandusastroloogiaga- käib justkui võistlus, kes suudab manada Eesti majandusest katastroofilisema pildi.
Oletame, et Eestile ennustatakse koletuslikku külmalainet, mille tõttu hukkub enamus inimesi ja ellu jäävad vaid vähesed. Mida iga inimene teeks? Tõenäoline, et pakiks asjad ja tormaks lennukile, et sõita võimalikult sooja kohta või siis istuks autosse ning vajutaks gaasi Poola suunas.
Kui jälgida meie ümber toimuvat, siis maalitakse meile lähituleviku osas ette traagilisi pilte, kuidas Eesti majandus peatselt ära külmub, püstloodis alla langeb ja kokku kukub. Kui seda uskuda, siis tekib tunne, et võiks igasuguse ettevõtluse ära lõpetada ja pakkida kohe asjad. Ometigi seda aga enamus ettevõtjatest ei tee, vaid jätkab oma senist tegevust.
Me jääme väidetavasse katastroofipiirkonda külmalainet ootama.
Miks? Sellepärast, et me usume, et me elame selle külmalaine või jääaja üle ja me ei usu, et see on nii ohtlik kui ennustatakse. Ja tõepoolest- miks peaks uskuma hiromantide jutte? Kes on see, kellel on kristallkera tuleviku ennustamiseks? Kas need kõik hinnangud on sama adekvaatsed kui need, mis ennustasid kinnisvarahindade lõputut kasvu või on seal liigset pessimismi?
Inimestele meeldib uskuda asjadesse, mis on seletamatud ja müstilised. Meile annavad turvatunde horoskoobid, meile meeldib kuulata Kuuse- taatide ilmaennustusi, käia sensitiivide ja selgeltnägijate juures ning teha seda hoolimata sellest, et ratsionaalne mõistus ütleb selle täieliku jama olevat. Kui majandusastroloogid ennustavad kollapsit ja külmumist, siis usume me ka seda ning tormame esimeste kuulujuttude peale oma firma kontosid eurodesse konverteerima.
Mul tuleb meelde raamat „Tervise ABC”, kus kirjeldati alfabeetiliselt kõikvõimalikke haigusi. Peale selle raamatu sirvimist valdas alati täielik jõuetus ja tunne, et põen enamusi kirjeldatud haigusi. Täpselt sama toimub ka praegu Eesti majanduses. Tõepoolest, kui uskuda piisava pühendumisega seda, millest meile räägitakse ja kirjutatakse, siis muutub see lõpuks reaalsuseks. „Majanduslangus? Jah- mul vist juba ongi kroonilise majanduslanguse sümptomid! Oehh..!”
Majanduslangus on suures osas kinni meie peades. Õnneks on piisavalt ettevõtteid, kes ei põe väidetava majanduslanguse pärast, vaid näevad selles hoopis uusi võimalusi. Turult roogitakse välja nõrgemad ja väetimad ning nutikamad saavad sellest ainult tulu. Nad võtavad ära teiste ettevõtete kliendid, turuosa, loovad uusi tooteid ja laienevad uutele turgudele, kus ei kurdeta majanduslanguset. Nad keskenduvad müügile ja kliendisuhete tugevdamisele, kuna kui pole kliente, siis pole käivet ega kasumit.
Kindlasti on ettevõtteid, kellel saab olema väga raske, kuid see, et iga traktorist hakkas tegelema kinnisvara vahendamise ja arendamisega, ei olnud normaalse majanduskeskkonna tunnusmärk. See, mis toimub, on puhastumine. Perspektiivitundega juhitud ettevõtted jätkavad oma kurssi ja kohandavad end vastavalt oludele.
Kui minna kaasa kurtjatega ja mürgitada oma meelsust pideva enesesisendamisega, et kõik läheb ainult halvemaks, siis ei saa majanduslangusest kasu mitte sinu ettevõte, vaid valuutavahetajad, inkassofirmad ja pankrotihaldurid.
Majanduslangusel on üks hea omadus- sa ei pea sellest osa võtma kui sa ei taha! Milleks võtta osa halisemisest kui võiks tegutseda ja teenida hoopis raha? See on kinni meis endis: meie suhtumises, võimaluste nägemise oskuses, reageerimisekiiruses ja tegutsemistahtes. Ei, tegelikult võiks majanduslangusest osa võtta küll, kuid ainult nende hulgas olles, kes saava olukorrast kasu. Nüüd on valik meie endi käes: kas püüame olukorras uusi võimalusi leida või läheme koos langusega allamäge.
Juhul kui võtad majanduslangusest osa, siis edukat majanduslangust!
