MÜÜGIBLOGI

Vaata, milline hakkab välja nägema sinu 2011 aasta müügielu.

Loe edasi…

Mees läheb bensiinijaama ja küsib müüjalt, kas neil lisaks teistele teenustele rattaid ka on. Müüja: “Rattaid? Rattaid on,” ja annab mehele taskust 4 tabletti ja loeb: “Üks, kaks, kolm, neli.” Mees naerdes: “Ei, mitte neid rattaid, vaid millega ära sõita.” “Ah soovite ära sõita?” muheleb müüa. “Siis viis, kuus, seitse, kaheksa.”

Lumivalgeke kohtab metsas kolme väikest mehikest ja küsib: “Kes te olete?” – “Seitse
pöialpoissi.” – “Kuidas seitse? Teid on ju ainult kolm?” – “Koondamine.”

Müügijuht on koosolekul oma müügitiimiga, kes on krooniliselt plaani alatäitnud. Müügijuht mõtleb, kuidas delikaatselt selgeks teha, et asi on tõsine. Ta ütleb lõpuks: ” Sellel kuul on meil taas müügivõistlus. Kes oma plaani täis teevad, pääsevad järgmise kuu müügivõistlusele”.

Kõige lollikindlam viis oma klientidega ühendust võtta on mitte nii, et neil tekiks huvi, vaid iiveldus. Veel parem, viha su vastu.

Kuidas seda kõike kaunist siis saavutada? Nii nagu enamus seda iga päev teevad. Ei tea? Ok. Helista kliendile, kellele tahad pakkumist teha. Ütle kindlasti midagi taolist: “Tere! Helistan firmast see ja see ja minu nimi on Neander Taal. Põhjus, miks ma helistan, on see, et selgitada välja, kas teie ettevõttel võiks olla huvi meie poolt pakutava vastu. Tegeleme nimelt (ja nüüd maini oma tegevusala). On teil hetk aega minuga rääkida?”

Kui sa kasutad sellist suurepärast sissejuhatust, siis võid olla kindel, et klient saadab sind pikale lainele. Võimalik, et ta teeb seda intelligentselt, öeldes, et “saatke meile materjale” või “helistage kolme kuu pärast uuesti”. Sina aga ära lase end sellest häirida, vaid jätka samas vaimus, mis sest, et suur osa müügitroppidest teeb samas stiilis kõnesid ja et see õnnetu klient peab sellist möga iga päev kuulama. Sind on ju omati õpetatud, et esitle ennast ja oma ettevõtet, räägi, mis on helistamise põhjus ja küsi viisakalt, kas kliendil on aega sind kuulata. Ole samasugune nagu teised, siis ei ole hirmu eksida.

Kui sa teed selliseid kõnesid piisavalt palju ja saavutad sel juhul mõne müügi, siis ma õnnitlen sind! Samamoodi võid proovida näiteks peaga oma kontoriliauda pooleks lüüa ja mine tea- see võibki õnnestuda, kui seda teha korduvalt ja tugevasti. Mina sellele järgnevat peavalu siiski ei kogeda tahaks, ja ma olen veendunud, et peavalu peale selliste mõttetute esmakontaktide põhjustatud ebadu on vähemasti sama tugev.

Nii et aga jätka samas vaimus ja su müügikarjääri lõpp ei olegi enam nii kaugel!

Eesti müügiinimesi peetakse kinnisteks ja mitte väga headeks suhtlejateks ning nii see paraku ka kahjuks on. Seda paremini jäävad meelde avatud suhtlemisega ja positiivse ellusuhtumisega müügimehed. Just ühe sellisega kohtusin üleeile Espaki kaupluses seinavärvi ostmisel.

Müügimees oli pikka kasvu kergelt kõhukas noormees, kes mängleva kergusega teenindas kliente, viskas lõbusaid kommentaare ja segas samaaegselt värve. Minu ees oleva kliendiga rääkis ta nagu sõbraga: „Noh, ja siis kui oma terrassi sellega ära värvid, siis on grillpidu ja rahval laul lahti. Aga laulmisega on eestlastel ikka raskusi, minul endal küll ilma lauluõlita nokk lahti ei tule….“

Klient seisis mornilt nagu karbuse kehastus ja eriti ei vastanud, kuid müügimees ei lasknud end sellest häirida. Loopis lõbusaid kommentaare edasi ja ulatas tujutule kliendile valmissegatud värvitünni. Kui järjekord jõudis minuni, siis jätkas ta nagu sujuvalt küsimusega: „Kuidas sinul laulmisega on? Kas ei tule ka ilma napsuta?“

Olin õige pisut hämmastunud ootamatust küsimusest, kuid vastasin hetke pärast lõõpides, et minul tuleb ja kuidas veel ja et kuigi tean musast ilmselt rohkem kui tema, laulab ta mu siiski joogisena ilmselt minust paremini. „Ja valjemini!“ täiendas müügimees ja samal ajal võttis värvikaardid, mille olin välja valinud: „Noh, kumma paneme siis sulle seina peale?“

„Selle värvi“, vastasin ja osutasin näpuga toonile.
„Kas Sadolini oma või …?“ (ma ei mäleta teist firmat, mida ta välja pakkus)
„Aga kumma sa ise valiks?“ küsisin.
„Noo, mina paneks igal juhul selle! Vaata, tavainimene ei pruugi aru saada, aga kui ma sulle külla tulen, siis näen kohe, et oled odavama värvi valinud. Ära jama, võta ikka normaalne asi, sa ei värvi ju iga aasta, eks?“

Selliselt suheldes ja kildu visates tegi ta mängleva kergusega mu värvilaadungi valmis ja viskas poti letile.
„See on siis minu värv, jah?“ küsisin potsikut kätte võttes.
„Ei, sinu ta veel ei ole. Sinu on ta siis kui oled kassast ka läbi käinud“, vastas müügimees.
„Sul on õigus.“
„Ja vaata, et sa ikka ära maksad- ma ikka iga päev avastan mõne valmis segatud värvipoti kuskilt riiulite vahelt.“
„ No eks ma püüan siis maksta kui raha jagub. Aga ega ma ei välista, et õhtul leiad selle poti san tehnika osakonnast.“
„Ära jama! Olgu, head värvimist ja pea siis ikka napsu ja naistega ka piiri!“

Läksin ära tükk maad rõõmsama tujuga. Müügimees jättis oma humoorika olekuga sümpaatse mulje ja oma avatud suhtlemisega tegi päeva lõbusamaks. Kui ma oleks nüüd küüniline „keskmine eestlane“, siis ütleks, et „selline suhtlemine on pealetükkiv ja labane ja häirib kliente“.Mina leian, et selliseid heatahtlikku huumorit viskavaid müügimehi võiks rohkem olla ja mind häirivad hoopis need vingus nägudega tegelased, kellelt tuleb sõnu välja kangutada ja kes julgevad end müügimeesteks nimetada.

Ok, pangateller ei peaks võibolla just nii vabalt käituma…kuid tegelikult - miks ka mitte? Äkki olekski lahe ja ostaks mõne sellise käest lõpuks ka pensionikindlustuse, mida nad muidu tuimalt ja sunnitud olekuga muu tegevuse kõrvale pakuvad.

Nii et rohkem selliseid värvikaid müügiproffe meid teenindama- see oleks küll minu soov.