Siirad komplimendid on head suhteloomisele kaasaaitajad, kuid sageli puudub meil oskus neid teha.Kui töötasin Baltcomis peilerite müügimehena, siis olin esimesel aastal täielik luuser, kuid suutsin siis end kätte võtta ja ülejäänud nelja aasta jooksul müüsin samapalju kui kogu müügiosakond kokku. Seoses sellega tekkisid mul väga head suhted meie regionaal-müügidirektoriga, kelleks oli ameeriklane Jack Ludwig. Ta oli selline tüüpiline ülekaaluline, laia kiipsmailinguga jänki, kelle tööülesanne oli hoida Baltikumi müügil silma peal. Mina olin ta absoluutne lemmik, keda ta tõi kõigile eeskujuks, näidisena kui hästi on võimalik peilereid müüa mobiiltelefoni pealetungist hoolimata. Ühesõnaga, me saime omavahel hästi läbi ja seda vaatamata minu suhteliselt kesisele inglise keele oskusele (see oli veel see aeg, kus inglise keel polnud Eestis teiseks riigikeeleks kujunenud). Ükskord kutsusin Jacki endale külla. Valmistasime naisega külalise vastuvõtuks ette ning teades tema rämpstoidu lembust, ostsime hiiglasuure pitsa. Jack marssis sisse, kingi jalast võtmata istus maha, asus õgima ning meiega seltskondlikku juttu vestlema. Kõik oli tore ja kokkuvõttes oli võõrustamine õnnestunud. Kui Jack lahkus, küsisin naiselt, et mis ta tegelase kohta arvas. Naine kostis, et täitsa tore tüüpiline ameeriklane, pisut kasvatamatu , lauakombed puudusid ja kugistas nagu loom, aga muidu mõnus sell. Ja lisas komplimendina, et kui ta nii paks poleks, näeks ta päris kena välja. Ehk ühesõnaga, andis omapoolse positiivse hinnangu. Ok, järgmisel päeval olin töö juures ja sattusime vestlusringi koos minu tegevdirektori ja ameeriklasega. Jack hakkas kiitma, et kui intelligentne ja meeldiv naine mul on ja et kui hästi ta inglise keelt rääkis jne-jne. Mina siis otsustasin ka tal tuju heaks teha ja anda talle edasi oma naise kiitva hinnangu tema kohta, öeldes inglise keeles: „Jack, sa meeldisid mu naisele ka väga. Ta ütles, et kui sa nii paks poleks, siis näeksid sa väga hea välja”. Ameeriklase nägu värvus vihast punaseks ja ta kukkus sõimama, et „fucking bitches” ja et mida tema kehakaal naistesse puutub jne. Sain aru, et olin täieliku fuck-upi teinud. Püüdsin vabandada, et see polnud küll päris nii, kuid Jack oli solvunud ja vihane ning selleks korraks oli meie seltskondlik vestlus lõppenud. Tundsin end ebamugavalt ka edaspidistel kohtumistel temaga- olin ikkagi ju tahtmatult solvanud ta eneseuhkust. Õnneks lasti ta aga poole aasta pärast lahti, kuna aktsionäride arvates oleksid võinud müügitulemused olla paremad ja ma pääsesin edaspidisest piinlikkusetundmisest.
REEKVIEM:
Siirad komplimendid on head suhteloomisele kaasaaitajad, kuid sageli puudub meil oskus neid teha. Kui komplimenti teha ei oska, siis ära parem tee!
Aivo Põld
tere Ekke.
meile tuleb päris palju netipäringuid. enamuses on need asjalikud ja päris huvilised. on ka selliseid, kus lapsed teevad üksteisele “nippusid”: teed pakkumise valmis, saadad ära ja kui siis helistad, selgub see, et keegi on nalja teinud ja sõbra andmed saatnud.
aga üksX tuli päring, kus saatsin pakkumise, helistasin nädal aega iga päev ja samuti saatsin iga päev e-maile. nädala pärast helistasin 112 numbrile ja teatasin, et mul on kahtlus kliendi tervise suhtes: äkki on temaga midagi juhtunud, ei vasta ei kirjadele ega kõnedele, ühesõnaga olen mures. mul oli tema tel. nr ja e-mail.
eks saadetigi lähim patrull kundele koju. ja patrulli juuresolekul vastas kunde minu 7-le e-mailile: tervis on korras ja temaga kõik ok.
kavatsen edaspidigi 112-le teatada kui kunde pikemat aega ei vasta. vbla lõpuks saavad need igavusest päringu tegijad ka aru, et ikka niisama ajaviiteks pole ka müügimeeste aega vaja raisata.
aga kui ma teada ei anna ja inimesega on tõesti midagi juhtunud, siis mina seda pattu oma õlgadele küll võtta ei tahaks.
Ekke Lainsalu
Väga hea. Läheb minu “Ebatraditsioonilise Müügi” raamatu kategooriasse, kus mul on tehnika “Ttsitakse taga”. 🙂
Kui see päriselt juhtus, siis on see muidugi päris kreisi 😀