Müümine läbi võrkturunduse tähendab seda, et sa lood omale struktuuri ehk värbad konsultandid, õpetad nad välja, aitad neid ning teenid edaspidi nende müügi pealt. Minul oli võimalus müüa läbi võrkturunduse Eesti Kindlustuse pensionikindlustust ning ehitada oma võrku aastatel 1997- 99. Sealt sain ka oma esimesed koolitajakogemused. See selleks, aga üks õuduslugu pärineb just sellest perioodist.

Mul oli Võrus üks naiskonsultant, kes oli värskelt liitunud mu struktuuriga ja kes lubas mulle suure suuga müüa kogu oma väidetavalt laiale tutvusringkonnale. Ok, nägin asjal potentsiaali ning sõitsin teda aitama presentatsioonide läbiviimisel, mis pidid toimuma tema  kodus.

Inimesi oli üksjagu, tegime presentatsioone päris mitu ja siis oli käes õhtu. Olin väsinud ning naisterahvas pakkus mulle hotelli asemel öömajaks toa enda juures. Tore, miks ka mitte, mõtlesin, ning sättisin end magama.

Hakkasin just uinuma, kui äkki paotus uks ning daam vupsas poolpaljalt mulle teki alla. "Tead, mul hakkas külm?", sositas ta ning puges mulle külje alla. Ma püüdsin talle selgeks teha, et ma soovin magada, kuid see ei mõjunud ning ta lähenes mulle üsna otsekoheselt. Püüdsin teeselda, et magan, kuid mutt ei jätnud mind rahule. Pean tunnistama, et mul ei ole vanemas keskeas daamide vastu midagi, kuid seksi kohapealt eelistasin sellel hetkel siiski pisut nooremaid. Pealegi, mis siin salata- ta ei meeldinud mulle kohe üldse. Naisterahvas ajas käsi külge ja ma tundsin end ääretult ebamugavalt. Lõpuks ei jäänud mul midagi muud üle kui tõusin püsti, panin end riidesse ja lahkusin pettunud proua korterist.

Järgmisel nädalal ootas mind ees kohutav skandaal. Minu teema võeti üles müügikoosolekul.Vanamutt oli kaevanud peakontorisse ülemustele, kui halb struktuurijuht ma olen, kuidas ma olen oma Võru struktuuri üksi jätnud ja kuidas ma neid üldse ei aita. Lisaks oli eraldi teemana toodud välja see, kuidas ma olevat püüdnud temaga seksida ja milline nilbe vend ma olen. Kujutad ette- selline värk! Kogu kaebus oli formuleeritud nii osavalt, et mul võttis tohutu energia, et tõestada, kuidas asjad tegelikkuses välja nägid.

Huvitav, kas ma oleksin pidanud silmad kinni pigistama ja himura vanamuti soovidele vastu tulema?:)

MINULE SAADETUD LOOD:

Tehes kümnendat järjestikkust kõnet potentsiaalsele reklaamisoovijale, tekkis mul peale :"Tere, minu nimi on .., helistan teile ..." kurku klomp ja ära ei läinudki. Mul oli täpselt peas, mida ma mismoodi ja millal ütlen jne, kuid 10. kõne tundus olevat liiast. Rääkisin, kes me oleme, mida teeme, kui head ja toredad me oleme ja et mulle tundub, et meie sihtgrupid võiksid kattuda ja seega saaksime teile kasulikud olla oma reklaamipakkumisega jne jne. Tegin esimese kohustusliku pausi, et kuulda hääletoonist mingitki reaktsiooni - ei midagi. Küsisin, et kas ta nõustub sellega, et meil võiks olla ühist sihtgruppi. Tavaliselt järgnes sellele k|simusele lühiülevaade kliendi klientuurist, aga seekord oli vastuseks:" Nooh..." ja rohkem ei muud. Ma siis võtsin jutu uuesti üles, sain pausidele vastukajaks vaid "nii", "noo", vaikus jne, kuni ta lõpuks küsis:" Kuulge, kes te olete ja mis firmast te räägite?" ja seda suht ärritunud toonil. Loodsin ära surra - ei surnud. Kusjuures ma olen ! 100% kindel, et ma tutvustasin end samamoodi nagu eelmisele 9-le, kellega probleeme ei tulnud. Aga nähtavasti oli mu kõne omandanud ekspressrongi kiiruse ning sellega kaasneva artikulatsioonipuudulikkuse. Enam ma nii palju kõnesid samal teemal jutti ei tee. Ja selle kliendi suhtes võtan juba teist nädalat hoogu, et uuesti tagasi helistada. Ja mis ma siis ütlen? E-maili teel ma juba vabandasin, et ei suutnud end piisavalt hdsti arusaadavaks teha. Nüüd siis? "Mul on tõesti väga kahju, et ma selline tropp olin teiega vesteldes"?

KRIS