Minu üks esimesi müügishokke pärineb aastast 1993, siis kui ma alustasin müügimehena peilersidefirmas Baltcom. Läksin oma kõige esimesele kliendikohtumisele ja kuna mul sellel hetkel veel oma isiklikku

müüginäidiste portfelli ei olnud, siis laenas kolleeg Kaido mulle oma diplomaadikohvri (mäletate- kunagi olid sellised üsna popid). Kohver sisaldas hinnakirjasid, levialakaarte, piiparite näidiseid ja muud träni, mida üks korralik proovireisija peab endaga esitlusele kaasa vedama.

Jõudnud kliendi juurde, vahetasime viisakusi nagu kombeks ja siis ütles klient: "Nonii, Ekke, näidake, mida te siis pakute"

"Suurima heameelega", vastasin, tõstsin diploka endale põlvedele ja vajutasin mõlemale lukuklahvile. See ei avanenud. Vajutasin veel ja veel, kuid kohver jäi suletuks. Ja siis jõudis mul kohale- Kaido oli kohvri koodlukuga kinni pannud ja unustanud mulle selle koodi öelda! Värvusin näost tulipunaseks ja kogelesin, et ma ei saa kohvrit lahti, kuna ei tea koodi ning üleüldse, see polegi minu müügikohver, vaid laenasin selle kolleegilt. Klient pidi naerust tooli pealt maha kukkuma ja soovitas mul tagasi tulla siis kui mul on oma isiklik müügikohver.

REEKVIEM:

9 korda mõõda, üks kord lõika. Oleme sellest juba korduvalt rääkinud ja räägime veel- ettevalmistus on edu ema ning sama kehtib läbi aegade- kontrolli üle oma müügiesitluse vahendid, vaata enne peeglisse, kas oled "müüva" välimusega ning alles siis söösta võitlustulle- vastasel korral võib Sind tabada müügishokk!

MINULE SAADETUD LUGUSID

1. lugu
Ühe faxi tagasikutsumisega juhtus nii, et allkiri ei olnud nähtav.Helistasin siis kliendile ja palusin viisakalt, et olge nii kena- pange palun alumine pool ette ja proovime uuesti!
Selle peale jäi isegi klient mõttesse...
Marleen

2. lugu
Olles oma kliendi firma varustajaga rõõmsalt sina peal, lõõbime me aegajalt üksteisega.
Kord oli mul vaja teha neile hinnapakkumine.
Nägin pool tundi vaeva ja pakkumine oli valmis. Lõppu lisasin lõõpivas vormis: Ilma igasuguse lugupidamiseta T.R.
Vaiutasin nuppu saada ja meil oligi läinud.
Kui kontrollima hakasin selgus, et olin pannud vale meili aadressi ja meil ei läinud mitte sõber varustajale, vaid firma tegevjuhile. :(
Sain peale korduvat vabandamist (mida saatis kliendi rõõmus muie) tehingu siiski tehtud, ehk mul vedas!
Tõnn

3. lugu
Kord läksin oma esimesele kohtumisele kliendiga.
Peale viisakusi, rääkisin pika loo toodetest ja firmast. Ostujuht ja ta seketär olid väga huvitatud, muigasid ainult millegipärast.
Kui olin lõpetanud ja küsisin mis toode täpsemalt huvitab, vastas ta, et võtab meilt kaupa juba kümme aastat!
Moraal: Kui lähed esmakordselt kliendi juurde võiks vähemalt oma andmebaasist uurida kas ta juba ei ole klientide nimekirjas.Mina olin müügitööd teinud tol hetkel pool aastat ja väga häbi oli oma suurkliendi ees, selgus, et ta oli meil klientidest käibe poolest neljas!
Margus

4. lugu
Aastaid tagasi kui nn."mafiamees" Imre Arakas oli järjekordse uudiskünnist ületava looga ajalehtede veergudele saanud, olin just lõpetanud tema atendaadi artikli lugemise Delfist ja helistasin ühte teada tuntud suurde ettevõttesse, kus pidin rääkima ühe teise Araka nimelise härrasmahega. Helistasin ettevõttesse ja automaatselt küsisin: “ Palun Imre Arakat...!??

Vastas oli pikk vaikus...ja tundus, et toruots oli KUUM…, kuid siis plahvatas kõne vastuvõtja naerma ja suunas kõne õigele hr Arakale!

Tõnis