Olen kogenud huvitavaid vabandusi ja selgitusi, kui mulle on ulatatud visiitkaarte. Näiteks selliseid:

• „Oh, see on viimane, mis mul on, vist on peale keemilist puhastust taskusse jäänud!“
• „Ärge pange tähele, et siia tahaküljele on pisut soditud“
• „Vabandust, et see on pisut kulunud ja kõver, peab vist uued laskma tellida“
• „See on mu kolleegi kaart. Minu omad tulevad varsti. Kirjutage minu nimi siia peale“
• „Vabandage, et see on määrdunud, see on vist porilompi maha kukkunud“
• „See on mu eelmise töökoha kaart, kuid mu mobla on sama“
• „Kas ma saaksin selle tagasi? Siin taga on üks number, mida ma vajan!“
• „Vabandust, mul pole kaarti. Meie firma ei raatsi kulutada selle peale raha. Pealekauba võiks nad palka rohkem maksta“
• „Teate, mu meiliaadressi ja telefoninumbreid pole siin peal. Oota kohe, ma kirjutan need välja. Ohsapoiss, siia ei mahugi rohkem. Kuulge, kas teil paberitükikest on?“

Käisin kunagi  autosalongis ja müügimees ütles mulle: “Oh, kurrat, mul pole ju kaarti… nad ei tee neid kunagi piisavalt. .. Oodake … ma kirjutan siia lipaka peale…“

Ja nad ootavad, et ma kulutaks nende juured sadu tuhandeid…

Ära igaks juhuks ütle ka midagi taolist:

Klient: „Andke oma kaart, ma ei oska praegu öelda, ma arutan oma naisega“.
Ja sina: „No mis mees sa oled, tallaalune või?“
Või:
„Kui ta teid selle ostu tegemise eest maha jätab, siis olete ilmselt õnnega koos, eks?“